Tundub, et esimestesse Liivimaa lossidesse ehitatud pottahjud on olnud toretsevad ja kallihinnalised ruumisisustuse esemed, mis teenisid peremehi mitte ainuüksi kütmiseks, vaid ka kaunistasid mõnede valitsejate esindajate esindusruume. Võib arvata, et samal ajal kui Liivimaale toodi rikkalikult kaunistatud ja värviliselt glasuuritud kahleid, toodi ka lihtsate õõnsate pottide näidised, mille järgi hakkasid kohale sõitnud või ka vastava väljaõppe saanud kohalikud pottsepad valmistama analoogseid tooteid. Kahjuks ei ole senini teada ühtegi tunnistust selle kohta, millised nägid välja vanadest õõnsatest pottidest ehitatud ahjud. Analoogiate põhjal
Kesk-Euroopaga, kus on säilinud ikonograafiline materjal – 16. saj. interjööride vaated koos pottahjudega, peab järeldama, et ka Liivimaal on nendest ehitatud küll koonuse-kujulisi, küll mitmetahulisi ahjusid.

Kuni 16. saj. keskpaigani levivad pottahjud Liivimaa territooriumil suure kiirusega, asendades järk-järgult vanemad kütteseadeldised – hüpokausti ja kaminad. Seda tõendab peaaegu igas arheoloogiliselt uuritud Kuramaa lossis leitud renessanss stiilis ahjukeraamika, mis on dateeritav 16. saj. teise kolmandikuga.

Umbkaudseid teateid ahjude ülesehitusest 16. saj. lõpul annab juba ainuüksi ahjupottide välimus. Analoogiate põhjal Kesk-Euroopaga võib järeldada, et kasutusel olid peamiselt kaheastmelised ahjud. Kaks peamist ahjutüüpi 16. saj. keskel ning teisel poolel on täisnurksed ahjud, mis meenutavad üksteise peale asetatud suuremat ja väiksemat kuupi, ning tornahjud silindri või hulktahuka kujulise pealisehitisega. Silinderjate tornahjude kasutusest Kuramaal annavad tunnistust kaarjate renessansi ja manierismi stiilis pottide leiud, mida on siiski võrdlemisi vähe. Täisnurksete ahjude levik on olnud suurem. Sellele viitavad suurel hulgal leitud täisnurkselt ühendatud 16. saj. nurgapotid.

Erinevate ahjupottide vormide ja mitut värvi glasuuride järgi otsustades on uhkemad Liivimaa ahjud 16. saj. püüdnud nii arhitektoonilise ülesehituse kui ka dekoori poolest sarnaneda parimatele Kesk-Euroopa näidetele.
Erinevalt 17. saj. Kesk-Euroopa, eriti aga Lõuna-Saksamaa suurtest kunstikeskustest, kus hiiglaslikes kogustes pottidest valmistati erakordselt toretsevaid ahjusid, on tolleaegsed Liivimaa ahjud olnud palju lihtsamad. Kuramaa losside väljakaevamistel leitud 17. saj. ahjukeraamika materjal jagab meile teavet vaid kesktaseme käsitööliste toodangust. Ainsad väga piiratud mahus viited rikkalikumalt kaunistatud ahjudele leiduvad Kuldiga lossi 1699. a. interjööride kirjeldustest.

Isegi 18. saj. alguseni on ahjudel peamiselt kasutusel olnud plastiline kaunistus – igat potti ehib matriitsist (pressvormi tööosa, mille abil antakse töödeldavale toorikule või toormaterjalile soovitud tasapinnaline või ruumiline kuju ja mõõtmed ning tagatakse tema välispinna nõutav kvaliteet) saadud figuraalne või ornamentaalne madalreljeef. 17. saj. viimaseil aastakümneil ilmub uus ahjude kaunistamise moodus – reljeefset dekoori hakatakse asendama maalinguga tasasele potipinnale. Ahjupotte hakatakse glasuurima ehk ahjupotist saab ahjukahhel ja pottahjudest saavad kahhelahjud. Tunnistusi maalingutega kaetud ahjudest, mis erandjuhtudel on kirjeldatud losside ja mõisate inventarisatsioonides, ei ole Kuramaa elukohtade arheoloogilistel väljakaevamistel seni leitud.

Kuramaa vanemaid ahjukeraamika tooteid esindavad mitmed pottide vormid, kus on näha üleminek nõudekujulistest pottidest plaatpottidele. Nende toodete väike arv ning puudulikud teated nende leviku kohta ei luba veel teha üldistavaid järeldusi. Siiski tundub, et Liivmaal ei ole toimunud pottide optimaalse vormi otsingud, vaid siin on jäljendatud erinevad imporditud näidised.

Tüpoloogiliselt varasemad võiksid olla laia tasase alusega, ülespoole veidi laiendatud külgseintega ning neljakandilise avaga õõnespotid. Varasemad selle tüübi potid võisid Liivimaale ilmuda 15. saj. teisel poolel. Siiski arheoloogilised leiud Bauska linnuses 17. saj. ehitatud hoone kohal kui ka kirjalikes allikates veel 18. saj. ehitatud uued õõnespottide ahjud tunnistavad, et vaadeldav pottide vorm on muutmatul kujul olnud kasutusel pikaajaliselt. Läti territooriumil tundub, et ilma vaheaegadeta hiliskeskajast, hakati õõnespottidest ahjusid ehitama losside lihtsamates ruumides, kuni 20. saj. alguseni, kui analoogse kujuga õõnespotte valmistati talupoegade ahjudele. Praegu väljakaevamistel leitud õõnespotte ei ole nende glasuuride järgi ega lihtsakoelise kaunistuse järgi võimalik grupeerida kronoloogiliselt täpsemini. Üksikute eksemplaride umbkaudset dateeringut annavad vaid mõnikord arheoloogiliste leidude erinevatest substantsidest leitud leiud, mis arvatavasti kuulusid samasse ajajärku.

Edaspidised tüpoloogilised arenguvormid hakkasid kujunema plaatkahli (õõnsa rumbuga), kui ka kausskahli (silindrilise nõu ühendus matriitsisse vajutatud plaadiga, mille keskel on auk) näol. Nendega samal ajal on valmistatud matriitsist saadud nišškahlid, mis on poolsilindriliste pottide arengu lõpustaadium. Mainitud plaatkahlite kujunemise vahevormid on seni leitud fragmentaarselt ning vaid Bauska linnuses, mispärast praegu pole võimalik otsustada nende leviku ja kasutamise aja üle. Nende varaseim dateering analoogide järgi Põhja-Saksamaa materjalis võiks olla 15. saj. teine pool või lõpp.

Plaatkahlite välja kujunemise järel levisid nad kiiresti ning muutusid peamiseks 16. – 17. saj. kasutusel olevate kahlite tüübiks. Kuigi nende välimus oluliselt ei muutunud sajandite jooksul, on siiski märgata väiksemaid vormimuutusi.

16. saj. esimese poole ahjukahlite reljeefselt kaunistatud plaadivormi kuju moodustab enamasti ruut või ka vertikaalselt venitatud ristkülik. Selliste vormide domineerimise tingis kahhelkivide areng nelinurkse avaga õõnespotist või ka vertikaalselt venitatud nišškahlist. Ruudukujulise plaadiga seinakahlitel on servade mõõdud üsnagi erinevad – 15 kuni 24 cm. Ristküliku vormiga kahlite serva pikkus on ca 30cm kõrguses ja ca 20 cm laiuses. Renessanss-stiilis kaunistatud ruudukujulised ahjukahlid võivad mõnikord kõrguselt olla mõne sentimeetri võrra kõrgemad kui laiemad. Manierismi kahlite ruudule lähedase vormi kõrguse ja laiuse suhe on, enamasti samasugune, isegi eksemplaridel, mis on kaunistatud tsentraalselt sümmeetrilise motiiviga.

17. saj. Liivimaa leidude seas on vähe vertikaalselt venitatud ristküliku kujulise vormiga kahleid. Ruudule lähedaste eksemplaride servade mõõtmed muutuvad ühtlasemaks – ca 18 – 19 cm kõrguses ja 16 – 18 cm laiuses.
Ruutja vormiga kahli kõrguse suurendamine, tundub, on teostatud optiliste kaalutluste tõttu, sest ahjuseina vertikaalselt paigutatud ruut paistab alati veidi lapikuna. Vertikaalselt veidi venitatud kahlid tõstavad esile aga terve ahjukorpuse ülespoole pürgimist.
Püüd ühtsetes mõõtudes kahlite poole, tundub, on seostatav 17. saj. Riia pottseppade skraades mainitud paragraafiga, kus käsitöölistele on ette määratud valmistada kahleid tsunftivanemate poolt välja töötatud vormi ja suuremate mõõtude järgi. Kuna püsisid pidevad kontaktid naabruses olevate käsitöölistega. Matriitse müües ning pottseppsellide rännates, võisid Riia eeskirjad sel ajal mõjutada ka Liivimaa käsitööliste toodangut, kuigi nende ameti skraades sellist paragrahvi ei ole mainitud.
Kahe sajandi jooksul on jälgitavad ka karniisikahlite välimuse muutused. Nende mõõdud ei ole oluliselt muutunud. Karniisikahli tasapind üldiselt on alati horisontaalselt venitatud ristkülik kõrgusega 10 – 15 cm ja laiusega ligilähedalt 20 cm. Seevastu muutuvad oluliselt karniisi profiilid. Varaseim karniis Bauska linnuselt, mis on dateeritav ajaga umbes 1500.a., sarnaneb läbilõikes venitatud “S” tähele. 16. saj. teises kolmandikus valmistatud renessanss stiilis kaunistatud harjakahlid koosnevad ühest lapikust- ja teisest kaarjast kahlist ning nende profiil sarnaneb väikesele “h” tähele, kuigi kaar on veel üsnagi vähe esile kerkiv.

Manierismi stiilis ahjude karniisidel 16. – 17. saj. vahetuse paiku rikkalikum profileering moodustab kaarjama vormi. Seevastu 17. saj. keskel ja teisel poolel domineeriv harjakahlite läbilõike vormkuju meenutab justkui täis puhutud ja veidi lapikuks litsutud. Nende pottide profiil meenutab peegelpilti asetatud “C” tähte.

Sellised harjaprofiilide muutused on seostatavad valitsevate kunstistiilide tüüpiliste vormidega, mida on mõjutanud arhitektuuri elemendid.

Aja jooksul on muutunud ka ahjufriisi välimus. Renessansi ajastu ahjusid pärjavad kahlid on valmistatud ažuursete nikerdustega. Hiljem selliseid nikerdusi kahli tasapinnas kujundatakse harva. Kuramaal leitud 17.saj. arheoloogilise materjali järgi otsustades, selle aja ahjude harjadekoreerimist, millel praktiline otstarve puudus, võib kohata suhteliselt harva. Barokkstiilis ahjusid mõnikord lõpetasid karniisikahlid, mis olid valmistatud tasapinnalise vööndina salgulise ülemise servaga või ka poolkaare vormis eksemplaride rida.

Ahju alumise osa (baasi) ülemistesse nurkadesse on mõnikord paigutatud viltu kinnitatud kilbikesed, mis visuaalselt kujundavad üleminekut alusehitisest pealisehitisele. Sellised kilbikesed lisati mõningatele nurgapottidele kuni 17. saj. alguseni.

Erinevalt renessanss stiili nurgakahlitest, mille kaunistamiseks oli igale tasapinnale valmistatud oma matriits, on manerismi aja kahlitel mõlemad servad enamjaolt dekoreeritud ühte moodi. Laiemas servas on kasutatud seinakahlile analoogne reljeef, kitsamas – selle reljeefi pool või kolmandik, vaatamata sellele, et sel viisil osutub jaotatuks, näiteks, dekoorile kujundatud ratsaniku figuur. Selline võtet on kasutatud, et kokku hoida kulusid, mis oleksid vältimatud veel ühe nurgapoti lisamatriitsi hankimiseks. Manerismi ajal kaob ka vertikaalsete nurgatahkude eriline dekoorikasutus - pärlite ahela või teiste motiividega. 16. saj. viimastest aastakümnetest kuni 17. saj. teise pooleni on ahjude nurgad üsna sageli kujundatud nišši kujuliselt vertikaalsete tahkudena.

17. saj. viimastel aastakümnetel ilmub uus ahju vertikaalsete nurgatahkude vormistus – neid kujundatakse punutud kolonnidena. Erinevad nurgakahlid on valmistatud kolonnilülidena.
16. – 17.saj. ahjukeraamika kaunistusi kujundati plastilisena ning seda saadi negatiivsete reljeefiga matriitsidest. Hilisgootikas dekoreeritud kahlite kõrge reljeef, on mõnikord kujundatud peaaegu poolplastilise figuraalse pinnana. Edaspidi reljeefi kõrgus järk järgult kahaneb. Renessansi aeg on väljendusrikas, detailselt välja töötatud plastiliste kujunditega, kuid manerismi stiili ahjukahlites on enamasti kasutatud lapikut, madalreljeefi. Vara-baroki ahjukeraamika dekoreering vaevu-vaevu tõuseb tasapinnast kõrgemale, detailid ei ole enam hoolikalt välja joonistatud, vormide kokku sulades aga tekivad maalilised üleminekud. Sellele sarnaselt toimub sajandite käigus loobumine kahli välisäärel moodustatud raamistikust. 16. sajandil võib kohata tugevasti kõrgendatud, profileeritud servi, 17. sajandil on enamjaolt kasutatud kitsas, vaid veidi esile kerkiv servakene, 17 .saj. teisel poolel aga ilmuvad kahlid, millel servistus puudub sootuks.

Pinnareljeefi kujunduse muutusi tingisid kahli vormi areng, kui ka kunstistiilide iseloomulikud tunnused. Kõrged, profileeritud randid on plaatkahlite arengu lähtevormid, õõnsatel-, kui niššpottidel oli tugevasti süvendatud pealispind ning väljapoole suunatud avause servad. Selleks, et kahli süvendi keskel kaunistus esile kerkiks, pidi seda kujundama kõrges reljeefis. Hiljem, kui pott muutus lapikumaks, plastilist dekoori võis silmata ka siis, kui ta oli madalreljeefis. Kuna rantidel praktilist otstarvet ei olnud, nad kadusid. Randid ülaservas ja alaservas säilisid karniisipottidel, sest need rikastasid harja profileeringut.

Edasine areng paiskas eelpoolmainitu segi, kuni juugendstiilini. Kuni 19. saj. lõpuni, tehti eklektilisi kahhelahjusid, mida võib kohata kõikjal Liivimaal. Juugendstiil levis Eestis ja Lätis 20. sajandi alguses nagu kõik teised stiilid enne seda: koolitatud arhitektide, tellijate reisikogemuste ja ajakirjanduse - raamatute kaudu. Esimeseks uut arhitektuurikeelt rakendanud hooneks oli Eestis Neeruti mõis.

Juugendvillad planeeriti tüüpiliselt seest väljapoole, mistõttu ahjud, kui eraldiseisvad interjöörielemendid telliti ka juugendlikud. Õigemini mitte ahjud vaid kaminahjud, kuna juugend armastas kaminaid. Seetõttu leidubki juugendlikes interjöörides peamiselt kaminaid. Kahhelahjud ei kadunud kuhugi, neid valmistati edasi, mitte küll niipalju kui varem. Hakati kasutama ka erinevamaid materjale nagu metall, puit, kivi jne savipottide asemel (üldiselt aktsepteeriti kõiki materjale).

Stilistiliselt erines Juugend eelmistest täielikult, eklektika sattus kriitika alla, lihtsad lahendused, looduslikud ornamendid karniisidel jne. Dekoorimotiivid laenati floorast ja faunast. Lemmiktaimede hulka kuulusid eksootilised krüsanteem ja orhidee, aga ka liiliad ja iirised, kallad ja tulbid, alpikannid ja võõrasemad ning isegi tavalisemad põllulilled nagu nisu, rukis jne. Tavaliselt kasutati taimi ja lilli koos nende varreosaga ja mõnikord ka mullaaluse juurega.

Juugendi suhtumine konstruktsiooni oli muidugi uuendusmeelne, samas kasutati konstruktsiooni historitsistliku traditsiooniga sarnaselt. Viimane tavatses seda dekoreerida ajaloolise ornamentikaga. Konstruktsioon ahjul muutus ümaramaks, voolujoonelisemaks nagu ülesväänlev taim. Üldiselt Juugendiga lõppes ka "kahhelajastu", kuna kamina moodiminek ja moodsad materjalid sõid kahhelahjud turult välja.